Niisiis, 4. augusti hommikul ärkasin 5 kilomeetrit Kärdlast eemal väikeses metsatukas ja mõtlesin, mis nüüd edasi saab. Või noh, tegelikult küll panin jälle pliidile vee hommikusöögi valmistamiseks sooja ning lappisin telgi ning asjad kokku. Ma ei ole veel rääkinud, millised olulised asjad selle rattaretke jaoks kaasa olid võetud. Nagu hiljem selgus, olid kõige olulisemad asjad kruvikeeraja ja shveitsi nuga (ehk funktsionaalses mõttes teine kruvikeeraja, mis koos esimese kruvikeerajaga oli vajalik väliskummi mahasaamiseks), rattaparanduskomplekt ning rattapump. Siis olid veel olulised rahakott (koos sularahaga, sest Sõru-Triigi praamipilet tuleb osta sularahas otse praamil), veepudelid (koos veega) ning toiduained. Magamiseks oli hea asi telk (sääsed ja kärbsed!) ja täispuhutav väike madrats. Ilmad olid ka öösel nii soojad, et magamiskoti oleks võinud vabalt koju jätta ja lihtsalt ühe jope endale üle laotada. Muud asjad tegid küll elu huvitavamaks, kuid oleks ka ilma hakkama saanud. Aga-aga-aga - läks meelest ära GPS, mis aitas mul mugavalt orienteeruda. Paberkaart oli ikka ka kaasas. Navigeerimisel tuli ikka üllatusi ette, kas kasutasin siis GPSi või vaatasin paberkaarti.
Jäin siis selle juurde pidama, et minu asjad metsa all võtsid jälle kompaktse kuju ratta pakiraamil ning retk kulges edasi Tahkuna poolsaare suunas. Kaardilt leidsin ühe potentsiaalse huvikoha Tareste rannas. Paistis olevat asustamata rannikuala. Võib-olla rannaniit, võib-olla huvitavaid rannamännikuid. Tunnistan, et ei teinud erilist kodutööd ning teadsin vaid ähmaselt paari kohta, kuhu võiks minna. Tarestelt leidsin aga massiivse RMK puhkeala. Metsa all oli rodu parkimis- ja telkimiskohti, üks spetsiaalne ala surfaritele. Ja suvitajaid paistis seal arvukalt olema. Korralikult korraldatud looduslähedane puhkeala. Ainult et minu huvid hetkel ei kattunud selle koha profiiliga.
Järgmise suuna võtsin juba hoolikalt planeerides, leidsin kaardi järgi Reigi lähedalt koha, kus varjulises lahesopis tundus olevat rannaniit. Sinna ma asusingi teele. Reigi kiriku juures oli parajasti mingi turismibuss, aga mina läksin kirikaia kõrvalt kulgevat rada pidi. Rada viis heinamaa kõrvalt metsa ning lõpuks olingi rannaniidul. Seal läks kõvaks pildistamiseks. Esimene märkimisväärne loom oli nastik, aga too kadus kiirelt vette. Tagasi tulles metsateel peatudes avastasin, et kõik kohad olid kuklasi täis. Niikui korraks seisma jäin, olid nad juba jalgade peal. Nagu mingis odavas õudusfilmis. Reigi kiriku kõrval oli turismibuss asendunud sakslaste karavaniga. Tähendab siis selle sõidukiga, milles saab elada-magada ja muid asju teha. Kuigi polnud käes veel pärastlõunagi, pidin juba õhtu peale mõtlema, et õigeks ajaks Hiiu-Saare praamile jõuda. Jälle tuli hagu anda, seekord lõuna poole. Kõpu poolsaarel jäi seekord käimata. Tee peal põikasin korraks Vanajõe hoiuala poole, aga seal olid juba tuttavad sakslased kanda kinnitanud ning üks tädi puhkas metsa all lamamistoolis. Hirmus tahtmine oli aga mere ääres käia. Leidsin kaardilt teekese, mis viis väikesele Haldi poolsaarele. Sinna suundusingi. Üllatusega avastasin täiesti inimtühja ranna. Klibul kasvasid merikapsad ning roostikus siristasid rohelised lauluritsikad. Oivaline koht enda värskendamiseks. Kuigi, ausalt öeldes, kui higi sai näolt loputatud, siis tunne oli ikkagi soolane.
Haldilt tagasi sõites vaatasin veevarud üle. Need vajasid täiendamist. Juba tulles olin märganud ühe talu juures garaazhi ees mingit meest askeldamas. Kerge ohver veeküsimiseks. Hiiu mees oli lahke vett tooma, hoiatas aga ette, et võõrale võib maitse soolasevõitu tunduda.
Kell aga oli vee ääres mõnuledes nii kaugele tiksunud, et praamile jõudmiseks ei saanud enam viivitusi lubada.
Praamile suundusid koos minuga nunnad, saksa perekond rattaga (kahest poisist üks luges raamatut "Tintenherz" ja teine raamatut "Tintenblut"), üks tundmatust rahvusest meesrattur, kelle varustus oli rattale kinnitatud väga toreda vabameelsusega ning veel rida toredaid inimesi.
Praamilt saaremaandumise järel sain sõita vaevalt 300 meetrit, kui äkki ratta maha viskasin ning ühte suurepärast rohelist lauluritsikat pildistama hakkasin. Tüüp poseeris ilusti põõsas ning õhtuvalgus oli ka hea. Mul ei olnud enam kiiret, võtsin asja rahulikult. Vahepealt möödus saksa rattaperekond ja üksik rattahunt oma pampudega. Varsti võisin rahulolevalt asjad kokku panna ja edasi sõita. Minu ees sõitis veel üks jalgrattur - kohalik neiu, kes ühe käega juhtis, teises käes oli sigaret. Küsisin ta käest poe kohta ning ta juhatas lahkesti kohale.
Edasi tüürisin Soela väina läänekaldale, kus lootsin laagrisse jääda. Ka siin oli mere äärde rajatud RMK puhkekohti. Telkimiseks valisin aga harukordselt ilusa mustikametsa poole kilomeetrit merest eemal. Panin telgi püsti ning läksin rattaga mere äärde tagasi, lootuses väike suplus teha. Meri oli aga seal nii madal ja kivine, et oleksin peaaegu jalad murdnud. Piirdusin vaid mõningase veeloopimise ja pladistamisega. Tagasiteel telgini korjasin mõned kukeseened. Õhtusöök sai nämma. Uni tuli magus...
