Teisipäeval enne töökoosolekut käisin Berliini müüri ääres. Vaatasin, et see on ainult kolmsada meetrit Leibnizi majast ja jõuab enne üheksat seal ära käia. Üldiselt oligi väga kodune tunne, lapsepõlv tuli meelde. Siis aga rikkus selle ära üks noor naisterahvas, kes kiires saksa keeles midagi väga nõudlikult palus. Sain aru niipalju, et asjasse oli segatud Tööamet ja et tal on vaja kahtekümmend eurot.