Täna möödub kaks aastat sellest, kui ma esimest korda kohtusin Brunoga. See juhtus Kerberose kõrtsis, Kalamaksa 8, Viljandis. Tol ajal uskusin veel sinisilmselt, et teine pensionisammas toob vanurieas õndsuse ja Peetrus isegi on selle samba heaks kiitnud. Täna aga kuulsin teadet, et minu armas sammas võib variseda. Helistasin kohe Brunole, sest see tark mees on alati osanud maailma asju nii lahti seletada, et sellest palju kergem hakkab. Üleüldse aru ma ei saa, miks on olemas pessimistid. Ainult rist ja viletsus inimesele, kes tahab saada õnnelikuks. Teie, pessimistid, minge kusagile koopasse ja taguge seal pead vastu seina ning kuulutage kakanditele kadu ja hävingut. No ma ei tea. Mitte, et ma ise suurem asi optimist oleks. Tegelikult olen ma muidugi optimist, aga ei lase sellel välja paista. Võlts-pessimism on väga hea vahend inimliku läheduse peletamiseks. No kes kurat tahaks olla sõber tüübiga, kes iga jumala minut kõigile uudistele näruse lõpu ette kuulutab.
Igatahes Bruno ütles, et olgu ma kannatlik, küll kahe-kolme aasta pärast olukord paraneb ja riik maksab isegi raskete aegade hüvituseks tulevastele pensionäride kümnekordselt selle saamata jäänud pensionifondi kinni. Et oodaku ma aga pensioniiga ära. Siis näen isegi, kui hea põli mind ees ootab. Riigiisad olla juba mõne aasta eest alustanud piimapulbri külmutamise programmiga. Piimapulbrit kogutakse suurtesse mahutitesse, mis asuvad Kirde-Eesti tuhamägede sees. Seal on juba mõne aasta pärast miljoneid tonne piimapulbrit, mis aitavad tulevastel pensionäridel oma vanuriea päevad rõõmsalt mööda saata.
Ausalt, ma olen nüüd vana rahu ise. Huhh. Hea, et niigi läks. Muretsesin juba mõned suured tünnid, kus sees ma piimapulbrit hoidma hakkan.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment