Täpselt nädal aega tagasi istusin Märjamaal ratta selga ning vaatasin kahtlustavalt suurt vihmapilve, mis mõne kilomeetri kaugusel kõhutas. Nagu tagantjärgi selgus, ootas ees ca 400 kilomeetrit rattasõitu ning ca 50 kilomeetrit praamisõitu marshruudil Läänemaa-Hiiumaa-Saaremaa-Pärnumaa.
Eesmärgiks oli koguda veidi rohkem infot selliste salapäraste ritsikate kohta nagu võsaritsikas ja roheline lauluritsikas. Viimane on Eesti kõige megasuurem sihktiivaline. Urr. Ja muidugi lindistada ja pildistada. Tehnikavidinad olin koondanud selle jaoks mitte mõeldud seljakotti, mis aga seljas väga mugav tundus. Tegelikult oli ikka paras piin küll seda nodi kaasa tassida. Aga mis teha, teadus-kunst ja populaarteadus nõuab ohvreid.
Olgu öeldud, et Kesk-Eestis sündinud ja Lõuna-Eestis pesitsevale loodusesõbrale olid eelpoolnimetatud ritsikad kuni 90ndate alguseni tume maa. Olemuslikult on Saaremaa öö koos võsaritsikatega midagi palju mahedamat kui Lõuna-Eesti öö hariliku lauluritsikaga. Nagu võrdleks Pärdi ja Beethoveni muusikat. Kui lõhnade vallast võrdlus tuua, siis oleks nagu värvmadara õrnalt hoomatav aroom kõrvutatuna ebajasmiini vängelt magusa lõhnaga. Ritsikatest veel millalgi hiljem, koos piltidega. Igatahes hakkasin sõitma. Sellest ei ole midagi muud põnevat rääkida, kui et kusagil Loodna kandis fikseerisin esimese laulva võsaritsika. Siis ca 10 kilomeetrit vahet ning edasi lääne poole sõites oli võsaritsika õrnalt kostuv sirtsumine teeservas juba valdav.
Esimesed 70 kilomeetrit mööduvad rahulikult. Ridala bussipeatuses söön pirukaid ja mõtisklen selle üle, kuidas ma väga rahulikult sõites väga rahulikule Rohuküla-Heltermaa praamile jõuan. See saab toimuma 18:30. Praamilt avastan hõimlase-kursaõe Helle koos oma mehe Mango ja lastega. Vestluse käigus avastan, et Mango vennad käivad samas kooris, kus minagi. Ilmselt võiks praamilt võtta vestluspartneriks suvalise inimese ning lõpuks leida ühiseid tuttavaid.
Praamil kulub Hiiumaale sõitmiseks ca 1,5 tundi. Keskmine kiirus umbes 15 km/h. Hmm.
Kui rattaga praamilt maha vuran, lööb kõrvus helisema rohelise lauluritsika terav sirin. Nood tüübid laulavad siin peaaegu kõikjal - puude otsas, kadakates, viljapõllul. Vähemalt sain ammusele küsimusele "kas Hiiumaal elab roheline lauluritsikas?" vastuse. Jah! Ja lisaks muidugi on igal pool ka võsaritsika õrnemat sirtsumist kuulda.
Esialgne rõõmujoovastus rohelise lauluritsika kuulmisest muutub aga tõsisemaks tundeks. Ei ole veel selge, kus ööbida. Teispool Kärdlat tundub muhe paik olevat, kuid sinna on peaaegu 30 kilomeetrit. Hakkan aga litsuma, äkki jõuab enne pimeduse saabumist kohale. Kahekümne kilomeetri pärast on toss väljas. Minust möödub palja ülakehaga Mahatma Gandhit meenutav jalgrattur, kes üritab ka kiiresti oma Turisti seljas pimeduse eest põgeneda. Tee kõrval paistab olevat tore metsatukk, tassin oma ratta sinna varjule ning leian puude vahelt samblavaibaga kaetud platsikese, mis on justkui loodud minu väikese telgi püstitamiseks. Kell on juba peaegu pool üksteist, kui saan oma laagriplatsi sisse seatud ning pudruvee pliidile keema. Kuigi tundub, nagu oleksin ürgmetsas, kostub saja meetri kauguselt sellist heli, nagu klopiks keegi vaipa. Vaatan GPSi pealt järgi. Tõesti-tõesti, "ürgmetsa" taga on majad. Aga väsimuse ja täis kõhu peale tuleb kiire uni... Läbi poolune tajun veel ühe lauluritsika laulu kõrgelt puu otsast.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment